Lehed

kolmapäev, 30. oktoober 2013

Sitt blogija olen

Iga kord luban tihedamini kirjutama hakata ja iga kord läheb uue postitusega üha rohkem aega. Raske on end käsile võtta ja neid asju siia kirja panna, samas ei juhtu ka just palju, millest kirjutada. Kolmas põhjus on, et tõenäoliselt hakkavad mul siin varsti asjad natukene muutuma ja enne ei ole tahtnud eriti kirjutada, kui kõik täiesti selge on, loodan, et saan teile sellest juba lähiajal teada anda.

Mis ma vahepeal teinud olen? Ega eriti midagi polegi, ikka sama jama, nädala sees kool ja trenn, mõnel õhtul käime tüdrukute võrkpalli mängudel vastasvõiskonna tüdrukuid vaatamas ja reede õhtul on "jalgpalli" mäng. Nädalavahetusel passime tühja, mõnikord käin jookmas ja kui on võimalus jõusaali sisse saada käin seal. Mõnel nädalavahetusel teeme ka midagi asjalikku, aga üldjuhul on iga järgnev nädal(nädalavahetus) nagu eelmine.

Eelmisel nädalavahetusel käisin põhimõtteliselt oma esimeses haunted house's (päris esimest korda käisin sellel lehmalaadal, aga seal oli nali see). Nüüd käisime Fergus Fall'is, seal on vana vaimuhaigla, mis kord aastas enne halloween'i raha teenima pannakse. Ma arvasin, et asi on palju hullem, kui see tegelikult oli. Käisin veel enne minekut kiiresti vetsus ära, et mitte liigset piinlikust ja märge pükse tunda. Olen jube julge mees ka, aga tegelikult ikka väga õudne ei olnud. Meid oli neli ja me võtsime kõige jubedama variandi ehk level 3. Meil oli "grupijuht" ehk zombie, kes meid läbi selle maja vedas. Algul oli täitsa õudne, sest ei osanud veel midagi oodata. Igasugused elus ja surnud väärakad lõhkusid uksi, tirisid meid jne. Pärast esimest ehmatust, aga enam nii õudne ei olnud, sest kõik oli küllaltki ette arvatav, iga kord, kui see naine ütles, et me level 3 oleme, oli midagi oodata ja mingi uus koll pidi nurga tagant välja hüppama ja sind tirima hakkama. Mu hostvend Alex ja ta pruut Skylar olid päris hirmul, Skylar tõmbles ringi, karjus ja otsis varju, ta oli hirmuäratavam kui need kollid seal kokku, aga mina ja Dylan lõpuks ainult naersime nende kollide ja Skylari üle. Sõitmine koju oli isegi natukene hirmsam, sest iga natukese aja pärast hüppas teele mõni kits ja kahel korral oleksime teisele autole sisse sõitnud. Esimest korda eriti ei mäleta, aga teine kord keeras lihtsalt meile peateele ette, kui oleksime pidurdamisega mingi 0.5s hiljaks jäänud kirjutaksin praegu võib-olla haiglast.

Kui ma Eestis kossu mängides väänasin 10 aasta jooksul kaks korda hüppeliigest, siis siin väänasin 3 nädala jooksul kaks korda. Ei tahtnud enne korvpalli hooaega rohkem eriti riskida ja jätsin ühe mängu ja nädala trennist vahele. Eile oli siis play-offi mäng, esimene ring. Mängisime umbes 5h sõidu kaugusel, startisime koolist kell 12 ja jõudsime koju kell 3.15 öösel. Õues on kogu aeg jubedalt külm juba, trenn ja mängimine on suhteliselt vastumeelt juba enamustele, eriti mulle. See päev nägin esimest korda USA-s lund, päris paks lumi sadas maha, väljak oli märg, lumine ja mudane. Parim tiimikaaslane nagu ma olen, lootsin, et saame kaela ja hooaeg läbi saaks. Õnneks nii juhtuski ja vastased vajutasid meile kuivalt, vist 42:0. Siin on natukene teistsugune suhtumine ka, aga 110-120kg kutid nutsid ja kallistasid pärast mängu nagu väiksed tüdrukud. Okei, saan aru, osade jaoks viimane mäng, aga oleks siis vähemalt napp kaotus olnud. Lõpuks oli meil siis 9 varsity mängu, erinevatel põhjustel mängisin ainult neljas, need neli olid ka meie ainukesed võidud ehk mu võidu protsent oli 100%, kahjuks sellel minu oskustega mingit pistmist polnud. Siiski totaalse algaja kohta tegin väga korraliku hooaja ja kogemuse võrra rikkam ka.

Nagu aru võite saada, siis lausete konstrueerimisega on juba vahel natukene probleeme ja eesti keeles suhtlemisest ja kirjutamisest on natukene puudu. Samas on inglise keel paremaks muutunud küll. Inglise keel oli juba enne tulekut täiesti korralik, aga samas pidevalt selle sees elamine arendab ikka piisavalt, endal on muutusi natukene keerulisem tähele panna, aga siiski midagi muutunud on, eriti kõne on palju sujuvam. Enamus eestlasi vist tõesti oskab paremini inglise keele grammatikat kui ameeriklased,sest nad on tavaliselt ikka täitsa mööda, aga minu arvates peaks Eestis koolis kõne peale natukene rohkem rõhku panema, sest ega see grammatika neid tegelikult ei huvita. Sellise suurepärase ettepanekuga Eesti koolidele peakski postituse ära lõpetama. Aa, lisaks veel elagu Savisaar, et ta ka järgmised 4 aastat transformer'eid ehitaks ja TTV-ga inimestele ajupesu teeks.

Loodan, et saan teile varsti mõned head uudised edastada ja mõne põnevama postituse kirjutada.

Üle 2 kuu on USA-s oldud, vähem kui 8 kuu pärast peate mu jubedat lõusta jälle kannatama hakkama, nautige kuni saate.

Marthen


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar