Lehed

pühapäev, 8. september 2013

Vahepealne aeg. I nädal

Nii, võtan nüüd kätte ja kirjutan vähem tähtsamatest asjadest mis vahepeal juhtunud on. Ma arvan, et postitus tuleb suhteliselt lahja, sest pole eriti meeles, mis teinud olen ja mis emotsioonid valdasid ning tegelikult ega ma polegi eriti midagi teinud selle 2.5 nädala jooksul.

Igatahes, kohale jõudes esimesel päeval üritasin oma telefoni tööle saada, aga kui sul pole Iphone, siis tõenäoliselt sa seda USA-s tööle ei saa, seega mul praegu mingi prepaid luts, mille aku peab intensiivsel kasutamisel umbes 3-3.5h. Eesti on ikka USA-ga võrreldes tubli mobiilne riik, sest praegu maksan 60$/kuu telefoni eest. Selle eest saab piiramatud kõned, SMS-id ja 2GB netti, lisaks on minu kodukandi põldude vahel väga suured leviaugud ja kodus saan rääkida ainult seetõttu, et meil on levivõimendi. Eestis on tavaliselt ka põldude vahel hea ühendus ja sellise raha eest peaks Eestis kõik piiramatu saama, aga see selleks. Loodan, et see nädal saan endale kasutatud Iphone 4S, mille aku kestaks ja saaks normaalseid pilte teha ehk ei peaks kogu aeg kahte telefoni kaasas kandma.

Samal päeval tegin ka pangakaardi, sellega ka omad süsteemid siin. Pead hullult skeemitama, et võimalikult vähe peale maksta kõikvõimalike tehingute eest, aga kuna ma olin reisist nii väsinud, siis eriti ei mäleta, mis ma tegema pidin, et vähem maksta. Igatahes, raha prooviti mulle kanda umbes 2 nädalat tagasi ja see ei ole veel üle tulnud. Alguses oli vist mingi number kuhugi valesti sisestatud ja ootasime umbes nädala või pisut kauem ja nüüd oleme teist ülekannet, mis peaks õigesti tehtud olema, oodanud peaaegu nädal. Võiks nüüd paari päevaga üle tulla, kui ei, siis midagi on ikka valesti.

Kui teiste blogidest võite lugeda, kuidas USA-s palju odavat ja lahedat kraami osta saab, siis pean kurvastusega tõdema, et ma olen endale 3 nädalaga ainult sokid ostnud. Kõlab vägevalt eks? Tegelikult arvuti ostsin ka ja see tundus tõesti hea hinnaga olevat Eestiga võrreldes, aga riided ega asju pole veel eriti kohanud. Küll olen käinud ratsapoodides, kus oleksin võinud oma neljajalgsele 3000$ sadulaid osta või endale paar kaabut jne. Aa, paaris relvapoes olen ka käinud, et ikka õige Ameerika kaubandusele ka pilk peale heita. Ameerika süsteem on ikka natukene haige minu arust. Sa pead olema 21, et osta purk õlut, aga kui 18 saad, võid minna poodi, vastata paarile küsimusele ja osta endale uhkemad relvad, kui eesti sõjaväel kasutada on. Nende hinnad ei ole ka väga kallid, püstolid on umbes 200€ ja pumppüssid algavad umbes 400 eurost. Vali välja ja hakka tulistama.

Kaldusin veits teemast kõrvale, aga paar päeva pärast saabumist läksime perega mingile üritusele. Asja nimi oli Minnesota State Fair ja kuna ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, siis ristin selle "lehmafestivaliks". Üritus toimus põhimõtteliselt Twin Cities ehk põhimõtteliselt linnastu, kus elab 4mil inimest. Mõtlesin, et oh super, näeb äkki natukene suurlinna elu jne. Kahjuks nii see päris ei olnud. See on umbes 3h autosõidu kaugusel ja plaan oli minna ööseks host-ema õe juurde ööbima ja sealt hommikul üritusele minna. Järgmiseks päev lubas umbes 40 kraadi, seega otsustati lahkuda festivalile kell 7. Äratus oli enne kella kuut ja kes mind teavad, siis see tavaliselt tähendab see minu jaoks, et päev tuleb kehv, sest pole inimlik nii vara üles tõusta. Olin õnneks veits Eesti ajas veel sees, aga ärkamine oli ikkagi karm. Igatahes jõudsime mingi 8 ajal sinna ja rahvast oli juba siis palju. Alguses tundus, et seal ainult süüa saabki osta, igal pool olid mingid söögiputkad. Tundus täitsa norm üritus. Mida aeg edasi, seda õnnetumaks olukord läks, terve üritus oli täis suuri kõrvitsaid, lehmasid, sigu ja hobuseid ja loomade väljaheidete haisu. Ilm oli väga palav ja teha seal ka eriti ei olnud, isegi söögid polnud midagi silmapaistvat. Lisaks oli see päev, kus Eesti korvpallikoondis mängis poolfinaalis Valgevenega, seega polnud mingit tahtmist terve päev sigu vaadata. Mul polnud aimugi, kui palju ühe ülekande vaatamine mu 2GB internetist ära sööb, siis mängust kahjuks pilti ei näinud. Käisin nagu kohalik Ameerika pubekas oma perel järgi, telefon käes, ainuke erinevus on, et mina jälgisin mängu, aga nemad ainult saadavad sõnumeid (see on tõesti hale, kuidas näost-näkku suhtlemist on tõsiselt vähe, näiteks arutavad oma suhte probleeme SMS-de kaudu, olles tegelikult kõrval toas umbes 4m kaugusel). Aga põhiline on, et Eesti võitis ja sai edasi. Kokku olime seal palavuse käes umbes 7-8 tundi ja see oli tõsiselt piin. Kui lehmade juurest ära saime läksime tagasi selle host-tädi juurde tagasi. Tema ja ta mees on mõlemad õpetajad, aga see ei takista USA-s omamast väga uhket maja, uhkes elamurajoonis järve ääres, suurt hoovi, kallist kaatrit ja mitut autot. Läksime nende kaatriga järvele, see oli tõeliselt mõnus pärast sellist päeva. Ujusime seal tunnike-kaks ja liikusime majasse tagasi. Meile telliti Pizza Hut-i, kurat, see on ikka tõsiselt hea asi. Sõime ära ja hakkasime tagasi koju sõitma, täpselt ei mäleta, aga koju jõudsime vist umbes 12-1 öösel. Üks märkus veel, et see lehmade näitus kestis vist 10 päeva ja seal käis umbes 2mil inimest, maailmas ikka leidub neid imelikke. Midagi tahtsin veel selle selle ürituse kohta öelda, aga läks meelest ära.

To be continued. Natukene on asju veel juhtunud vahepeal, üritan need homme kirja panna, aga ühe postituse kirjutamine võtab tegelikult meeletult aega, seega olge kannatlikud, palun.

Kaubamaja

Põnev köögivili

Räige hais

sleepover sõpradega

Kutil mune on, kaalu ka

Taparelvad


Peale lehmade oli ka lõbustusi
Pole probleemi, kui raha on




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar