Lehed

laupäev, 21. september 2013

Nädal enne homecomingu nädalat.

Ma ei oska enam pealkirju panna, sest liiga palju aega on eelmisest postitusest mööda läinud ja palju asju juhtus selle ajaga. Nii pika ajaga lähevad pooled asjad meelest ära ehk anna nüüd esimese lubaduse seoses oma blogiga, kirjutan vähemalt kord nädalas.

Nii, eelmine nädal. Proovin nüüd meenutada, aga tõenäoliselt nädala sees midagi huvitavat ei juhtunud. Kool on igav ja koolisöök läheb iga päevaga järjest kehvemaks, RÜG-i toidud olid ikka super. Kui teiste VÕP-ide blogidest võite lugeda, et neile meeldib USA-s koolis käia ja koolis on põnev, siis ma pean kahjuks ütlema, et mulle ei meeldi ka USA-s koolis käia. Ma ei tea, kas asi on minus või on see kool lihtsalt nii igav, et miski ei tõmba mind sinna eriti. Põnevaid inimesi eriti ei ole, enamus tunnid on igavad, oleks vähemalt ilusaid tüdrukuid, aga neid ka pole. Naaberkülades mõned ilusamad on, aga meile ei jagunud ühtegi, jama. Jube laiali valguv jutt jälle, aga ei tule meelde ka, mis eelmine nädal tegin. Ütleme siis lihtsalt, et kool ja trenn. Reedel oli esimene kodumäng. Seisu täpselt ei mäleta, aga seekord hävitasime vastased korralikult. Rahvast oli palju ja ise tegin ka päris hea mängu. Sain kirja kõige rohkem tackle'd. Kaitses olen juba päris hea, kui ainult reaktsiooni veel natukene kiiremaks saaks, aga rünnakul pole eriti midagi veel teha. Pärast mängu läksime sõpradega linna sööma (20 minutit eemal). Söök oli hea ja nalja sai ka mõnusalt. Ma arvan, et koju jõudsime umbes ühe ajal. Järgmine hommikul kell 8 oli jälle mängudele minek. Seekord JV kuttidega ehk kehvemate poistega. Pidime saama 3 sõprusmängu, aga kuna ilm oli äärmiselt kehv, vihma sadas ja jube külm oli ja korraldajad ei tahtnud oma väljakut ära rikkuda, siis mängisime ainult ühe mängu. Võitsime suurelt ja sain jälle paar tackle't kirja, ühe ajal suutsin kuti niimoodi maha võtta, et keegi astus putsaga sisereie peale. Nädal hiljem on veel korralik sinikas alles. Ameerika jalgpalli on küllaltki võimatu mängida ilma, et sul järgmine päev kuskilt ei valutaks. Ilm oli nii kehv, et see päev enam midagi edasi ei teinud, käisin ainult sõpradega saalis kossu mängimas.
 Kõik hommikud on mulle väga rasked, sest ma ei suuda kunagi normaalsel ajal magama minna ja pühapäevahommikune kirikusse minek on ikka veits vastumeelne küll. Jutlus kestab umbes tund. Inimesed laulavad, loevad palveid, soovivad rahu üksteisele kätt surudes, söövad leiba, mis oli tõsiselt vastik ja peamine, annetavad kirikule korralikult raha. Ma ei tea Eesti kohta, aga USA-s on kirik korralik äri, saal oli rahvast täis ja keskmiselt mingi 25-35 dollarit ikka inimese kohta pidid andma. Pole kehv teenistus tunni aja eest. Kirikus käimise juures on ka üks hea asi, pärast seda lähme alati sööma. Seekord sõime Pizza Ranch-is. Maksad oma 9$ ära ja saad süüa ja juua kõike nii palju kui tahad. See süsteem on saatanast, sest autos tunned ennast kui jõuludel, kõht megalt täis ja liigutada ei jaksa. Aga need pizzad ja magustoidud olid lihtsalt meeletult head. Tegelt ma isegi ootan kirikusse minemist, sest meie pere pole päris stereotüüpne Ameerika pere, me ei käi pidevalt väljas söömas, peamiselt kord nädalas, seega hommikune ärkamine polegi võib-olla nii hull, kui head sööki saab. Igatahes eelmine nädal, pärast kirikut oli meil veel open gym tiimiga ehk mängisime jälle 1.5h kossu ja sellega nädal otsa saigi.

Kell on jälle märkamatult üks saanud ja kuna hommikul kirikusse minek, siis jätan praegu siin pooleli ja ausalt, pärast kirikut kirjutan Homecoming'u nädalast.
Lembehetk

Parim sõber

Tagant näen ka ikka jube hea välja
Raske ameeriklane, kes maha tuli võtta. Kõrval kutt tantsib
Saan haiget ka


Marthen

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar