Lehed

kolmapäev, 14. mai 2014

Los Angeles



Aprilli alguses käisin Californias, aga mai keskpunkt on täpselt paras aeg, millal sellest kirjutada. Kentucky talv/kevad on see aasta nii imelik olnud, et kui tavaliselt on aprilli alguses juba normilt soe, siis tänavu oli ikka päris jahe veel, seega oli päris hea lennukile minna ja sooja LA-sse lennata. Läksin siis perega, sest seal oli nende tuttavate pulm. Veetsime seal põhimõtteliselt 7 päeva. Ei hakka mingit aruannet iga tunni kohta kirjutama, aga tähtsamad sündmused panen kirja.

Lendasime siis Denveri kaudu Los Angelesse. Jõudsime hommikul suhteliselt vara kohale, sest ajavahe on 3h, USA on ikka suur. Kohale jõudes oli enesetunne ikka nii mõnus, soe soolalõhnaline õhk on pärast pikka talve ikka nii hea. Esimene päev midagi erilist ei teinud, käisime rannas, söömas ja saime nende peretuttavatega kokku. Ööbisime hotellis, mis oli ookeanist umbes 30m kaugusel. Käisin peaaegu iga päev hommikuti rannas jooksmas, ülimõnus, sest kui minusugune laisk suudab end hommikul üles ajada, et randa jooksma minna, siis peab ikka väga mõnus olema. Samas ookean on veel alles külm, tegelikult LA-s ei lähegi ookean eriti soojaks, suvel on kuskil 20-22 kraadi vahel vesi vist. Peaksime vist oma Pärnu pissivee ranna kraadide üle päris õnnelikud olema.

Teisel päeval läksime Hollywood Boulevard-ile ja Hollywoodi silti vaatama. LA on ka ikka meeletult suur ja need ummikud on ulmelised. Maanteed on 7-8 realised, aga ikkagi on pidev seismine. Üks ots võttis vist umbes 3 tundi aega. Käisin tähtede tänaval ja nägin neid käe- ja jalajälgi. Edasi läksime Griffith pargi observatooriumisse, kus kõik turistid käivad Hollywoodi sildiga pilte tegemas. Siis sõitsime hotelli juurde tagasi, kus aitasime nendel pulmalistel prooviõhtusööki ülesseada. Õhtul lebotasime niisama vist.

Kolmandal päeval käisime päeval rannas piknikul ja siis hakksime vaikselt hotelli tagasi minema, et pulma jaoks sättida, aga meie rendiauto läks katki ehk meil läks väga kiireks. Õnneks tegime kiiresti ja jõudsime kohale. Ülejäänud päevast veetsime pulmas.

Päev pärast pulma ehk pühapäeval võtsime jälle suhteliselt vabalt, käisime ühes eriti mõnusas rannas. Väike eraldatud rand, ülilahedad kaljud ümber ranna. Loodan varsti väikse gopro video ka meie kaljuturnimisest ja asjadest saada, sest see oli täiega võimas, aga ookeanis ikka olla ei kannatanud eriti, mingi 30 sekki sees ja siis oli juba päris karm.

Esmaspäeval võtsime ette reisi ja sõitsime mingi 4-5h põhjasuunas, et minna maailma suurimaid puid vaatama ja seal matkata veits. See oli päris kõrgel mägedes, päris paks lumekiht oli maas, kraadid miinuses polnud, aga LA-s oli umbes 28-30 kraadi iga päev. Ööbisime ühes omapärases tarekeses. Hommikul läksime siis matkama, nägin ruumalalt maailma kolmandat puud, need on ikka meeletult suured. Edasi läksime ühe ilusa järve äärde lebotama.

Teisipäeval sõitsime vanasse hotellis tagasi ja veetsime seal viimase öö. Kolmapäeval väga palju aega polnud, sest pidime mingi 13 ajal lennujaamas olema.

Loodan et pildid oskavad reisist natukene paremini rääkida kui mina.




Mihkel

Päike oli ere




onnis


läänemeri


hurtsik

nr 3

pätid


 Marthen

kolmapäev, 2. aprill 2014

ee, eelmised kuud? korvpall

Nagu juba tavaks on saanud, siis ka see postitus hakkab lausega, et viimasest postitusest on päris palju aega möödas. Kuna eriti muud ei mäleta, mis juhtunud on, siis kirjutan lihtsalt korvpallist natukene ja vaatab, mis veel meelde tuleb. Tegelt kuna pean suht varsti magama minema, sest hommikul kell 5 pean juba lennujaamas olema, et Californiasse lennata, siis kirjutan ainult kossust ja tõmban magama ära. Pilte mul ka eriti hetkel pole, proovin need mingi aeg hiljem postitada.

Nagu ma varem kirjutasin, siis kossu alustasin umbes kuu aega teistest hiljem ehk millalgi detsembris. Paberite ajamine võttis meeletult aega ja see jättis mu hooajale kahjuks päris suure jälje.Tõenäoliselt kui oleks varem saanud alustada oleks saanud kooli esindusvõistkonda, aga kuna ma tulin täiesti poole hooaja pealt, siis päris võistkonda enam ei saanud. Võistkond iseenesest oli see aasta väga tugev. Tegid kooli viimase 25 aasta parima tulemuse, kui said State mängudele ehk osariigi 16 parimat võistkonda ja Kentucky on vist kõige rohkem kossu hull osariik USA-s ehk see oli väga hea tulemus. Ehkki ma olin selles teises võistkonnas, siis trenni tegime ikka kõik koos. Kas trenn erineb sellest mis Raplas tegime? Jah, erineb küllaltki palju, kui ma vist kunagi varem trenni kohta kirjutasin, et ilge tapmine, siis tegelikult ikka nii palju ei joostud, ma arvan, et Eestis võivad trennid ikka füüsiliselt pisut raskemad olla. Veel erinevusi: Trenn kestab 2h, kui Eestis meil kestis tavaliselt 1.5-1.75h, küllaltki suur osa trennis kulutatakse järgneva vastase mängu analüüsimise ja olukordade läbi mängimise peale. Suur rõhk on viskamisel ja selles on nad ikka tunduvalt paremad kui eestlased, aga samas tehnika (põrgatamine jne.) on eestlastel parem, tundub, et ameeriklased hüppavad meist natukene kõrgemale ja kaugemale ehk füüsiliselt on vist natukene tugevamad.

Võistkond, kus mina siis mängisin, mängis ka see aasta päris hästi. Aa, kiire vahemärkus, et Kentucky talv oli vist viimase 50a kõige hullem ja seepärast oli see hooaeg veel lühem, päris palju mänge ja trenne jäeti ära, sest lund sadas. Nendest mängudest mis toimusid, me võitsime vist 17 ja kaotasime 4, see oli ka viimaste aastate parim tulemus.

Kirjutan natukene siis sellest osariigi turniirist ka, kuhu meie kooli võistkond sai. Mäng toimus Rupp Arenal ehk Kentucky ülikooli väljakul, see mahutab 23500 inimest. Kentucky ülikool on USA üks parimaid korvpalli ülikoole, 2012 võitsid nad USA ülikoolide tiitli ja ka see aasta on nad natukene üllatuslikult Final Four'l. Mõned tuntumad nimed, kes viimasel aastal UK-st tulnud on on John Wall ja Anthony Davis. Läksin teemast natukene kõrvale, aga pool kooli sõitis mängule kaasa, päris võimas kaasa elamine oli. Meie võistkond juhtis peaaegu terve mängu. Kui mängida jäi veel minut oli seis viigis ja treener otsustas terve viimase minuti palli hoida ja siis viskele minna, aga kahjuks kaotasime palli umbes 8-9 sekundit enne mängu lõppu ja vastased läksid kiirrünnakule ja skoorisid ja kahjuks tuli kaotus, 8 parima hulka see aasta ei saanud. Tegelikult sain umbes poole mängu peal teada, et ma oleks pidanud saama tasuta mängule, ööbima tiimiga hotellis ja pingil istuma, aga meile sellest teada ei antud.

Aitab küll vist tänaseks, parem selline postitus kui üldse mitte. Panen paar pilti telefonist ja ülejäänud proovin hiljem üles panna. 
State game


Meie kooli õpilassektor

Üks koolisaalidest, kus me mängisime

Tegin kiirelt ühest pildist kiire pildi, et vähemalt midagi panna oleks.

Marthen

laupäev, 8. veebruar 2014

YFU meeting

Tervist!

Tundub, et uute postituste vaheline aeg läheb iga korraga sujuvalt pikemaks. Ma ei tee seda meelega, aga kui sa oled olnud vahetusõpilane, siis tõenäoliselt sa mõistad mind ja tead mis tunne seda blogi ikkagi kirjutada on, eriti hull on kui sa oled laisk nagu mina. See blogi pidamine tundub nagu hambaarsti juures käimine, vaja nagu oleks, aga päris teed ka seda vabatahtlikult ju. Veel annaks teada, et üle poole vahetusaastast on juba selja taga. Päris kiiresti on tegelikult läinud ikka. Teine pool pidi minema kõvasti kiiremini, seega pole enam kaua aega selleni, kui minu lõusta Eesti suvistel tänavatel kohata võite. Tõenäoliselt hakkan Eesti poole lendama 25. juuni.

Mis ma vahepeal teinud olen? Üllatuseks isegi suhteliselt palju, panen paarist asjast midagi kirja ka.

Kõigepealt kirjutaks sellest, et meie kooliaasta venib väga pikaks see aasta. Kentuckys on kooliaasta 185 koolipäeva ehk algas vist augusti alguses ja peaks minema umbes 20nda maini. Probleem on selles, et meil on juba praegu vist olnud umbes 10 lumepäeva ja need kõik tuleb järgi teha ehk praeguse seisuga oleme juba juunis ja järgmine nädal ähvardab jälle suhteliselt paha tulla. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis nendest lumepäevadest on suhteliselt kopp ees juba. Kossuhooaeg on ka kõvasti nende päevade pärast kannatada saanud, sest paljud mängud on ära jäetud, sest õues on natukene lund maha sadanud. Lisaks pidevalt kodus passida pole ka ikka väga lõbus. Näiteks viimase paari nädala jooksul oli ühes nädalas kaks koolipäeva ja teises üks lühendatud.

Eelmine nädal oli siis YFU mid-year meet. Kus enamus Kentucky ja Tennessee YFU õpilased kokku said. See toimus minust päris kaugel, umbes 5h autosõidu kaugusel ja ma läksin sinna koos ühe YFU vabatahtliku ja ühe korealasest võpiga. Sõitsime Gatlinburgi, mida mina võrdleks võib-olla Las Vegase väikese, odava ja kogupere mudelina. Väike linnakene, mis on ehitatud turistidele, imelikud majad, vaaterattad jne.
Saabusime reede õhtul suhteliselt hilja, meid oli umbes 40 (millest umbes pooled olid sakslased)võpi ja lahkusime pühapäeva lõunal. Ööbisime päris uhkes hotellis, kus olid basseinid ja asjad mida kasutada saime. Laupäeva hommik algas mingi igava YFU jamaga, et arutasime oma probleeme jne.
Lõunapaiku saime vaba aega ja läksime kohta nimega Wonderworks. Kuidas ma kirjeldaks seda? See oli nagu AHHAA (?) keskuse ja lõbustuspargi ristand äkki. Igasugused lahedad atraktsioonid ja teadusvärgid ( mu kirjeldav sõnavara on ikka nii kokku tõmbunud) Näiteks oli seal selline ratas, mille külge sind kinni pannakse ja siis pedaale vändates läheb see üle võlli ja kui su paariline ei vänta, siis see jääb üleval seisma ja see pole väga mõnus tunne, seega ma väntasin ikka nagu Kirsipuu, et mitte väga kaua üleval seista. Me olime seal vist mingi 2-3 tundi, lõpuks mängisime terve kambaga Laser Tag-i ehk siis laserpüssidega sõja mängime, loeb punkte jne. Ma olen seda siin juba päris palju mänginud, et kogemuste pealt tõin võiduga Eesti riigile uhkust jälle.
Pärast seda käisime Outletides shoppamas ja sõime õhtust. Hiljem olid jälle mingid presentatsioonid ja natukene YFU värki ning pärast seda saime lõpuks ujuma.
Vahetusõpilased on ikka ühed lahedad inimesed, kõik on omad ja rahvuste ja kultuuride üle tehti päris julme nalju, aga keegi südamesse ei võtnud.


Vahepeal käisin Cincinnatis kuulama ühe maailma kõige mõjuvõimsama produtsendi, Mark Burnetti, kõnet. See mees on loonud saated nagu Survivor, The Apprentice, The Voice, Shark Tank, The Sing Off ja People's Choice Awards. Ta pidi tulema rääkima ettevõtlusest, aga asi kujunes natukene rohkem välja nagu reklaam ta uuele filmile, aga siiski kõne oli hea. Igatahes, ta tuli vist 80ndate alguses Inglismaalt USA-sse, ta oli tehasetöötajate laps, ilma kõrghariduseta ja tal oli umbes paarkümmend dollarit ehk tal polnud midagi ja nüüd on ta miljardär.
Kurat, ma mõtlesin, et kirjutan sellest kõnest pikema lõigu, aga mul pole enam midagi kirjutada, sest see oli nii ammu ja ma ära unustanud kõik.


Täna oli turniir ja pidi jube vara ärkama ehk julm uni on peal, seepärast ei jõua täna rohkem kirjutada ja ajaksin need kirjavead ka selle kaela, loodan, et saate mu jutust ikka aru veel. Varsti äkki panen kossust ka väikese postituse.
Wonderworks
Titanic sõber jäämäega
Et teil oleks parem ettekujutus, mis see ratas oli.

VÕP-id
Korea, Taani,Saksamaa



Marthen




pühapäev, 12. jaanuar 2014

Jõuluvaheaeg

Kuidas see aeg nii kiiresti läheb? Peaaegu iga päev vist mõtlen, et täna on see päev, kus ennast kätte võtan ja kirjutan blogisse, tundub et täna äkki teengi ära selle. Äkki oleks hea uusaastalubadus veidi tihedamalt blogisse kirjutama hakata, aga kuna ma kahtlen, et selle täide viiks, siis ei hakka lubama ka.

Viimane koolipäev oli 20. dets, samal päeval oli ka Snowball Dance ehk jõuluball. Iseenesest oli totaalselt erinev sellest mida Minnesotas Homecomingul kogesin. USA-s käivad enamus õpilased koolis dressidega ja poleks oodanud, et kõik ballil nii uhkelt riides olid. (Lihtsalt et te saaksite aru, kui laisk ma olen, siis selle osa tekstist kirjutasin ma neljapäeval ja praegu on pühapäeva õhtu. Blogimine on nagu esseede kirjutamine, ma lükkan seda nii palju edasi kui võimalik.) Igatahes, ball toimus paarikümne kilomeetri kaugusel olevas ülikooli balliruumis. Ballile sisse saamiseks pidi reegleid järgima. Ball hakkas kell 8 õhtul ja kõik, kes polnud sellel päeval koolis käinud või polnud kohal 8.30ks sisse ei saanud. Mul kaaslast ei olnud, läksime kaheksase grupiga. Käisime enne balli väljas söömas, aga Cincinnatis reede õhtul süüa saada on küllaltki keeruline, enamus kohad on ääreni täis ja söögi saamine võtab palju aega. Me sellega arvestanud polnud ja aega väga palju üle ei jäänud, aga jõudsime õigel ajal siiski kohale.
Nagu enne juba ütlesin, siis inimesed olid usakatele ebakohaselt korralikult üles löödud ja riide pannud ennast. Põhimõtteliselt oli seal 2 ruumi, ühes oli photo booth ja paar diivanit istumiseks ja tantsuruum, kus inimesed tantsisid ja natuke snäkke võtta sai. Inimesi oli suht palju, äkki mingi 300-400? Mis ma veel selle kohta räägin? Eesti mees võib tantsulõvi olla, aga tõenäoliselt on selleks vaja paari lonksu kangemat, aga seda võtta polnud ehk mõned tantsud tegin, aga põhiliselt vaatasime kõrvalt ja rääkisime inimestega juttu. Ütleme nii, et need tantsud väga ilusad ka ei olnud, korralik hõõrumine ja aelemine. Pidu sai läbi kell 12 ja edasi läksime ja mängisime tund aega bowlingut ja kella ühest koju.


Jõulud olid rahulikud. Kingitused pannakse kuuse alla ja avatakse 25.dets hommikul. Samasugune söögiorgia nagu Eestis, peredega saadakse kokku 25. ja 26.dets ja süüakse. Ma ei oska jõuludest enam mitte midagi muud rääkida, kaunistatud majast panin juba enne pildi ja jõulukuusest ei teinud pilti (tean, et pole õige vahetusõpilane).

Vaheajal palju ei teinud, käisin jõusaalis ja kossutrennis. Tegin oma esimese mängu ka vaheajal, sellest kirjutan äkki mingi teine päev.

Uus aasta tuli ka rahulikult. Ma olen ühe usklike noortegrupi liige, iga nädal saame korra kokku ja aastavahetusel olin ka nendega koos. Eestlastele võib tunduda see usklike noortegrupp päris õudsena, aga tegelikult inimesed on hästi normaalsed ja usust räägitakse suhteliselt vähe(ühekorra käisin ühes teises noortegrupis ka, kus usul oli mitu korda suurem rõhk). Esimene aasta, kus võiks seaduslikult uue aasta joogiga vastuvõtta ja siis olen kaine, aga oligi hea vaheldus ja 1.jan oli trenn ka, siis ei olekski saanud pummeldada väga palju. Läksin teemast veits kaugele, aga meid oli seal peol äkki umbes 30 inimest. Mängisime mänge, vaatasime telekat, rääkisime juttu jne. Vahepeal anti mingid auhinnad ka välja, "kõige diivalikum", "kõige karvasemate jalgadega" jne. Vist oli kaheksa auhinda ja mul õnnestus ka üks saada. Mu auhinnaks oli "Most Swoon Worthy" ma ei oska seda eesti keelde hästi panna, "kõige minestusväärsem" äkki? Eesti mehe ilu ikka osatakse mujal maailmas hinnata.
Kui kõik naised kell kaks minema läksid langes pidu päris ära, me saime lõpuks koju umbes 3-4 vahel.

Vaheaeg pidi lõppema kuuendal jaanuaril, aga saime kaks lumepäeva juurde ja kooli läksime alles kaheksandal. Paar fun facti ka lõpetuseks. Ma pole erinevatel põhjustel üle 2.5 kuu tervet nädalat koolis käinud, Eestis võib see normaalne olla, aga USA-s on puudumine suhteliselt haruldane ja Kentuckys oldud kahe kuu jooksul pole veel kodutöid teinud. Edu Eesti koolides, õpilased! Haha, aga järgmine aasta Eestis ei tule vist väga kerge, can't wait to study Russian, mäletan vist umbes kuute sõna.

Tänaseks aitab, aga ma olen päris kindel, et see nädal tuleb uus postitus.
Norra võpiga



Mul olid valged jõulud. Jah, ma olen ikka idikas, sest see oli ainukene pilt, mis ma jõuludel tegin.

Head uut!
Marthen

esmaspäev, 16. detsember 2013

40%

Tervist!

Võiks vahelduseks teid natukene kursis ka hoida, et mida teinud olen ja mis edasi teen jne.
Thanksgiving midagi väga suurt ei olnud, väike istumine, palju sööki. Kalkunipraad midagi väga erilist ei olnud. Järgmisel päeval tegin seda Black Friday asja ka ehk kaup on poodides megalt alla hinnatud ja kõik ameeriklased lähevad hulluks ja ostavad endale kraami. Me jäime lootusetult hiljaks, sest tegelikult hakkab see juba neljapäeva õhtul pihta, aga mina läksin reedel mingi kella 13.00 ajal. Seega kahjuks ühtegi kaklust odava teleka pärast ei näinud; ostsin ka ainult ühe pluusi ja see polnud ka nii odav.

Kui alguses isegi tahtsin iga päev kooli minna, siis nüüd enam nii vaimustuses ei ole ja hommikul peab ikka liiga vara ärkama. Vara ärkamine on õnneks ainukene raske asi kooli juures ja muu mulle siiani veel meeldib, mingid suhtlusringkonnad on tekkinud/tekkimas ehk väga hull ei ole. Viimasest 11st koolipäevast on kool toimunud ainult kolmel, sest nendel kolmel päeval on lund öösel sadanud ja kui isegi 2cm lund tuleb, siis on kõik paanikas ja koolibussid ei sõida, kooli ei toimu. Eks ma tegelikult natukene mõistan ka neid, sest talverehve nad ei kasuta ja siin on päris korralikud tõusud ja langused ja turvalisuse huvides on vist mõtekam kodus olla need päevad.

Neljapäeval tegin oma esimese kossu trenni lõpuks, teised on juba peaaegu kuu aega trenni teinud. USA toit pole kaalu õnneks väga palju mõjutanud, aga tugevaid jooksutrenne pole ammu teinud ja vorm praegu midagi suurepärast pole, seega olin pärast joonejookse ikka suhteliselt suremas. Võistkonna tase on päris hea, ühte mängu olen siiani näinud, võitsime 60-ga, aga see oli kergem vastane ka. Trenne väga tihedalt just ei ole, sest nädala sees on pidevalt mängud, oleneb nädalast, umbes 2-4 trenni saame keskmiselt teha, seepärast läheb ka esimeste mängudeni mul veel natukene aega, sest peab veits paremasse vormi saama ja tiimiga koos mängima ka. Loodan, et pärast talvevaheaega saaks mängida. Mängust veel, et kõikidel mängudel on 4 veerandit, mis on ainult 8 minutit pikad, rünnakuaega ei ole ehk üks võistkond võib need kõik 8 minutit rünnata. Mõned reeglid on veel natukene teistsugused, aga kuna päris täpselt ei tea isegi veel, siis ei hakka neid veel siia kirjutama.

Kirjutaks sellest Cincinnati linnast ka natukene. Linn on Kentucky ja Ohio piiril, Ohio suuruselt kolmas linn. Cincinnati linnastus elab 2 miljonit inimest, linnas endas ca 300 000. Linn on kuulus oma heade saksa toitude ja spordivõistkondade poolest. Cincinnati Bengals on see hooaeg väga head mängu näitav jalgpalli võistkond, kus mängib ka eestlane Margus Hunt. Tean, Margus, et loed mu blogi pidevalt ja võiksid mu varsti mängule kutsuda.

Tõsi

Cincinnati õhtul
Cincinnati veel hiljem õhtul,






Maja ees olin
Maja taga olin

Maja ees olin, pimedas, jõulud vist ka varsti
Marthen

esmaspäev, 2. detsember 2013

Uued teemad

Esimese asjana ütleks, et tunnen ennast jube kehvasti, et teile uusi olusid tutvustanud pole, põhjus on lihtne; tean, et mu emps ja vanaema on ainukesed inimesed, kes seda blogi loevad ja kuna nemad juba teadsid, kus ja kuidas elan, siis ei viitsinud kohe kirja ka panna. Okei, lame ja  nali sissejuhatuses tehtud ja võib asjade juurde minna.

Ma isegi täpselt ei mäleta enam, kuidas see protsess käis tegelikult, aga üritan midagi kirja panna. Umbes oktoobri keskel üritasin uuesti YFUt veenda, et nad mu asukohta vahetaksid, vastuseks tuli järjekordne ei. YFU Eesti proovis aidata ja ütlesid, et kui ise pere leiaksime võiks perevahetus kergemini läbi minna. Lähedased Eestist proovisidki siis tuttavate kaudu uut perekonda leida. Lõpuks tuli appi kõikvõimas Facebook, nagu te vist juba teate, siis jah, see FB jagamise värk käis minu ümber. Tänaksin Clairet, inimesi, kes abi pakkusid ja umbes 3000 jagajat, kelle abi tulemusena leidsime päris mitu väga toredat peret, kes olid nõus mind kohe enda peresse võtma. Pärast seda jäi üle ainult YFU nõusse saada ja uus vaatus vahetusaastast võiski alata. YFU positiivne vastus tuli lõpuks 11/11. Järgmisel õhtul oli tugiisiku ja perega viimane koosolek, kust kuulsin inimeselt, kes on mind elus 3-4 korda põgusalt näinud(tugiisik) sellist sõimu, et tundsin ennast korraks ikka väga erilise inimesena. See selleks, aga pere otsustas, et kergem on, kui ma nende juurest kohe ära läheksin. Siis läksin ühe YFU inimese juurde nädalaks elama. See nädal läks suhteliselt aeglaselt, eriti midagi teha polnud, jõusaalis, kossu mängimas ja ujumas sain käia, aga rohkemat midagi eriti ei teinud.

19. november lendasin siis Cincinnatisse, kuhu uus pere mulle vastu tuli. Elame Cincinnatist 30 minuti kaugusel Kentucky osariigis. Koht on California, mis on väikene koht. Õnneks siiski on linn lähedal ja kool on ka suur, 9-12 klass on 1500 õpilast ehk olukord ei ole nii mannetu, kui ta eelmises kohas oli.

Uus pere on väga tore. Vanemad on mõlemad pensionil ehk küllaltki vanad vanemad, neil on 10 last, kellest ainult 4 elavad kodus. Kodus elavad 24-aastane poeg ja 20-aastane poeg ja kaks lapsendatud poega, kes on 15 ja 14. Tegu on väga toreda ja südamliku perega, kellele meeldib teisi inimesi aidata.
Pere on hästi usklik, alguses tundus see natukene hirmuäratav, aga tegelikult pole asi üldse hull, mingit väga karmi korda kodus pole ja reeglite ja asjadega suhteliselt ära harjunud juba. Vaevalt, et oma seisukohta sellel usu teemal vahetan, aga natukene teistsugust elu tuleb ka näha ju.

Kool. Koolis praeguseks käinud ainult 5 päeva, sest eelmine nädal oli 3 vabapäeva. Kool on massiivne. Nagu enne juba ütlesin, siis 1500 õpilast. Siin nagu klasside süsteemi pole, et 10a,b,c, vaid igaüks saab valida enda tunnid. Mingid kindlad tunnid peavad vahepeal olema, aga muidu on suht valikuline. Kuna tulin poole aasta pealt, siis mul eriti palju valikuid tundide osas polnud. Tunniplaan:
  1. Keemia 1. väga kerge keemia, vahetan selle varsti ära, ei tea isegi, miks mulle see tund pandi. Igatahes 11.-12. klass õpib aatomeid ja isotoope ja midagi aru ei saa
  2. Jõusaal
  3. Inglise keel. Selles klassis on üks teine vahetusõpilane ka, tüdruk Norrast. Ma ei mäleta, kas olen öelnud, aga selles koolis on nüüd 6 võp-i
  4. USA ajalugu
  5. Kuritööpaiga uurimine ja kriminaaljuura? Crime scene investigation and criminal justice. Ma ei oska seda eesti keelde enam panna, aga saate aru küll millest jutt. Tund tegelt eriti põnev ei ole, sest õpetaja ei viitsi eriti tegelda, aga midagi erinevat eestist.
  6. Kõrgem matemaatika. Suht kõrge jah teine.
  7. USA ajaloo vaatamine filmidest ja väitlus. Ehk vaatame filme ja siis väitleme nendel teemadel. Ma arvan, et see on tegelikult väga lahe viis ja ajalugu saab ka ilma kuiva tuupimiseta õppida.
 7 tundi päevas, iga tund on 50 minutit, vahetund on 5 min. Praegu olen ainult bussiga kooli sõitnud, aga nüüd õnneks hakkame hommikuti autoga sõitma, see lisab mu uneajale umbes tunni. Buss tuleb teeotsa 6.20 kanti ehk äratus on 5.35, aga kool hakkab alles 7.25. See buss teeb umbes iga 32.4 meetri tagant peatuse, et uus inimene peale võtta ja siis peame põhikoolis ka mingi 10-15 minutit ootama. Igatahes autoga saame kodust lahkuda kell 7 ja ei pea sinna teeotsa käima ja bussi ootama ja need on väga suured võidud. Äratus on nüüd 6.30, mis Eestis oleks ikkagi masendavalt vara, aga siin on nii mõnus.
Aa, mul nüüd see päris lukuga kapp(locker) ka. Haha, alguses jamasin direktoriga mingi 10 minutit sellega, lahti ei saanud. Ta sai iga kord, aga ma sain vist lõpuks umbes 6nda korraga, nüüd on suhteliselt käpas juba.

Korvpall. Praegu ootan, et saaks paberid korda ja saaks trenni tagasi minna. Eelmine esmaspäev tegin oma esimese trenni, aga teisipäeval trenni minnes, öeldi, et spordiosakond keelas trennis käimise ära kuni paberid korda saan. Nüüd siis ootan. Ma arvan, et sellel nädalal saan tagasi trenni minna. Võistkond mingi maailmatugev ei ole, aga siiski regiooni võitsid eelmine aasta ära. Kuna kool on nii suur, siis materjali tiimi ehitamiseks on võtta küll, see ka tähendab, et tiimi staar enam ei ole, aga vähemalt saan mängida, juhul kui ikkagi kõik paberid ikka läbi lähevad.

Praegu vist rohkem kirjutada pole. Kirjuta mulle kuhugi, kui tahad, et millegi kohta veel kirjutaksin. Äkki varsti teen mõne pildi kodust ja värkidest ka.

Marthen

kolmapäev, 20. november 2013

ma ns



Tervitused!

Palju asju on jälle vahepeal juhtunud ja kuna hetkel istun lennukis ja lendan uue pere juurde, siis mõtlesin, et kirjutaks lõpuks ja annaks teada mis toimunud on.

Paar nädalat tagasi käisin lõpuks Minneapolises. Ööbisime mu eelmise host-ema ema juures. Meid oli palju: mina, ema, isa, mõlemad õed ja noorem vend + mina võtsin kaasa ühe sõbra ja vanem õde võttis kaks. Jõudsime kohale reedel õhtul. Läksime mingisse mängudemajja, kus mängisime laser tag-i, põhimõtteliselt laseritega üksteise laskmine, vest salvestab info kui pihta saad, kogud punkte jne. Pärast mängisime mängu, mis oli kokku pandud, lacrosse’st, korvpallist ja põrkeautodega sõitmisest ehk seal oli märklaud, mida pidid tabama, visaksid palli lacrosse nuiaga ja liikusid põrkeautoga, see oli täiega lahe tegelt.
Järgmisel päeval käisime Mall of America kaubamajas, mis on juttude järgi USA suurim ja no see oli ka ikka väga suur. Me olime seal 3 tundi ja mina kõike ei näinud, kaubamajas on sees pm lõbustuspark, koos karusellide ja muu jamaga. Poode oli palju, aga ma ostsin ikkagi enamus asjad HM-st. Pärast shoppamist käisime pitsat söömas ja hakkasime koju sõitma. Õhtul oli jälle xboxi pidu, host-ema tegi selle puhul chocolate  chip küpsiseid, pidu ise oli suht mõttetu, aga küpsised olid haigelt head.  Haha, loen teksti uuesti läbi ja avastan, et mu keel on vist märksa kehvem, lihtlauseid kasutan palju rohkem kui varem.

Kõik oli nii ammu, et eriti ei mäleta mis toimunud on, aga vahetult pärast seda nädalavahetust läksime kooliga linna ühte kõnet kuulama. See oli endine Harlem Globetrottersi(show-korvpalli võistkond) mängija ja ka paaris filmis koos Bryanti ja asjadega osalenud kutt, suht kuulus inimene tuli sellisesse väiksesse depressiivsesse linnakesse. Rääkis oma raskest elust, kuidas ta vahepeal tahtis surra, sest tal polnud millegi nimel elada. Nimelt korvpall oli ainukene asi, millega ta kunagi oli tahtnud tegeleda ja võib öelda, et see oli ta elu. Suht varajases eas tekkis tal mingisugune luuhaigus, mis sõi ta puusaliigest või midagi taolist. Ta peitis seda valu oma lähedaste eest, et ta ei peaks arsti juurde minema ja võib-olla korvpalli mängimist lõpetama. Asi läks päris hulluks ja lõpuks ta ei saanud enam liikuda eriti ja siis ta lihtsalt passis kodus ja masetses. Lõpuks ta kuulis, et mingi korvpalli filmi katsed on ja ta otsustas proovida. Seal oli väga palju inimesi olnud ja ta oli järjekorras nii kaugel, et ta poleks tegelikult saanud isegi proovida, aga kuna ta eelmisel treeneril olid tutvused sees, siis ta sai ikkagi oma oskuseid õigel ajal näidata ja sai lõpuks peaosa, milline ilus muinasjutt ikka. Pärast filmi kutsuti ta Globetrottersi katsetele ja ta sai sisse. Kahjuks ei saanud ta võistkonnas eriti kaua olla, sest ta haigus muutus (vahepeal oli ravile allunud ja enam-vähem korras olnud)hullemaks, ta pidi operatsioonile minema ja korvpalli lõpetama. Loo moraal oli, et kui ta oleks varasemas eas rääkinud oma murest, oleks see korda tehtud ja ta oleks saanud mängida terve selle aja, aga tema otsustas varjata. Jutt ise oli kurb, aga ta rääkis seda nii humoorikalt ja lahedalt, väga hea kõne oli. Väike link ka http://www.sethfranco.com/index.php/about-seth.html


Okei, praegu rohkem ei viitsi, lähipäevil üritan veel veits kirjutada. Homme esimene päev uues koolis, koolibuss võtab 6.20 peale. Ärkamine on tuleb väga õnnetu, aga ma nii rahul, et uues koolis.
Marthen